Saame tuttavaks

Tahaks külmkapile pilte. Tahaks albumit lehitseda. Tahaks fotokarpi, kus on vahel hea sobrada. Sellist peent nahast või hoopis vanast kulunud assortiikommide karbist nagu vanaema juures oli …

Need on põhjused, mis panevad ka mind pilte tegema. Fotodes sobrasin juba ise väiksena, nüüd teevad seda juba oma lapsed.

Laste jäädvustamisele olen eriliselt keskendunud sellepärast, et lapsed lihtsalt meeldivad mulle. Minu jaoks on nad partnerid, huvitavad kaaslased. Ma ei vaata kunagi väikesele inimesele ülalt alla.

Pisikesed on tihti sakris või end oma maitse järgi riidesse pannud või ise endal juukseid lõiganud, aga igal ajal täiesti vastupandamatud. Etteaimamatud. Ja kasvavad ruttu. Noorteks inimesteks sirgudes on nad omanäolised ja põnevad isiksused, kes toovad meie tulevikku oma mõtete värskust.

♡ ♡ ♡

Mis siis, et tänapäeval ei ole pildil enam samasugust väärtust ja pikka iga kui aastaid tagasi, kui patakas ilmutatud pilte oli sündmus kogu suguvõsas. Kes keelab siiski ka praegu igat pilti hingega teha? Olgu see siis sotsiaalmeediasse või kummutile raami sisse. Elagu kunst!


Kliendid räägivad

Helena

Ettevõtja

“Tegime pilte mu ettevõtte jaoks ja olen neid vaadates siiani väga õnnelik. Kihutasin sel suvelõpupäeval pildistama pärast pikka beebiga ärkvel oldud ööd, aga meil oli selle tunni aja jooksul ülimalt tore, saime lisaks hulgale vajalikele piltidele ka palju päikest ja nalja, ning mõned üksikud kortsud, mis taksos kleidi sisse olid hiilinud, aitas hiljem triikida fototöötluse maagia!”